Riik peab teadmiseks võtma: “Patsientidel pole aega oodata!”
Minu lugu on jätkuvalt seotud nende inimeste raskuste, valu ja lootustega, kes on otsustanud kanepit oma teraapiakavasse lisada, hoolimata takistustest selle “seaduslikul” kasutamisel Euroopas. Loodetakse, et sellised otsesed tõendid aitavad vastuolulist küsimust selgitada. Selles uues “Kanepi nägude” osas otsustasin anda hääle Andrea ja Alberico lugudele.
Hr Andrea Trisciuglio 39 aastane – FOGGIA (Itaalia) SCLEROSIS MULTIPLEX Hulgiskleroosi diagnoos jõuab Andrea juurde 20. veebruaril 2006. Luca Coscioni sureb samal päeval. Televiisorist jälgib ta Marco Pannellat pisarsilmil tema kaotuse pärast. Kaks halba uudist korraga, emotsioonid kattuvad, segunevad. Kuid elu läheb edasi „mis ei tapa, teeb tugevamaks”, kordab ta endale ja teadvustab seda diagnoosi ning tuleb sellega tegeleda. Alustada interferooni võtmist nagu kõik sclerosis multiplexi, keemiaravi, immuunpuudulikkusega ja immuunomoduleerivad patsiendid. Andrea on veendunud, et ta ei peatu, ta ei taha jääda ratastooli, olla narkootikumidega täidetud.Ta tahab ellu jääda. Traditsioonilised ravimid nõrgestavad teda, andes psühhofüüsilisele seisundile vähe eeliseid ja seega jääb üle vaid vaadata kaugemale: kas sellele ravile on alternatiive? Kas on uuringuid või juhtumeid, mida saab jälgida ka väljaspool Itaalia piiri? Nii avastab ta kanepi, kui võimaliku teraapia ja kui isegi arst soovitab tal seda proovida, on ta veendunud. Ta ületab esialgsed hirmud ja sellest hetkest alates kõnnib ta uuesti.Temast saab aktivist ja üldnõunik Luca Coscioni Assotsiatsioonis. Koos Lucia Spiriga asutab ta mittetulundusühingu LaPiantiamo, et teavitada kodanikke ja kaitsta patsientide õigust kannabinoidide ravile. “Haigetel pole aega oodata” on hüüd, mida olen aastaid seostanud Andrea näoga; ta oli esimene inimene, kellega ma oma reisil ühendust võtsin, esimene “nägu”, kes võttis mind vastu, teavitas mind ja avas tee. Ta pole enam ainult selle raamatu pilt, see on sõbralik nägu, millega jätkata sõdimist lahingus, mis on muutunud ka minu sõjaks. Täna võtab Andrea jätkuvalt 10 grammi kanepit päevas, suitsetades või aurutades seda, tehes küpsiseid või taimeteed. Tal on regulaarne arsti väljakirjutus, mis võimaldab tal saada Foggia haiglast ettenähtud kogust iga kolme kuu tagant. Kuid ta teab, et paljude Itaalia patsientide puhul pole see veel nii ja ta jätkab oma reisimist terves itaalias, et anda oma tunnistusi selle kohta, et ta on saanud abi kanepi ravist oma haigusele.
Hr.Alberico Nobile 38 aastane – TARANTO (Itaalia) Tetrapleegia. Esimene asi, millega mulle Alberico meelde jäi, kui teda Foggiagas kohtasin, oli ta näo rahulikkus ja elegants. Alberico liigub ratastoolis, mida keegi peab aitama lükata, kuna tal pole normaalset käe ja käsivarre liikuvust. Samas iga kord, kui teda kohtan, on mul tunne, et ta tantsib selle tooliga. Tema õrn naeratus kinnitab seda. Alberico on 38 aastane ja ta põeb tetrapleegiat alataes 15 eluaastast, kui ta sattus raskesse liiklusõnnetusse, mis põhjustas tal selajauvigastuse ja ka kolmanda, neljandaja ja viienda kaelalüli murdumise. Pärast õnnetusele järgnenud aastat ja peale mitmeid haiglaid erinevates itaalia linnades, kasutades lihaseid lõõgastavaid ravimeid, kui ka väga tugevaid opioidravimeid spasmide leevenduseks, läheb ta Saksamaale, Heidelbergi kliinkiusse, mis on üks Euroopa parimaid sellist tüüpi patsientidele. Just selle kliiniku pargis proovib ta ühel päeval esimest korda koos teiste patsientidega kanepit suitsetada. Alguses on ta skeptiline ja kardab teadvuse kaotust ning esialgu ei taha ta seda proovida, kuid need poisid kannatavad temaga sarnaste füüsiliste kahjude all ja nad selgitavad, et on seda juba pikka aega Lioresali asemel kasutanud( sama ravim, mis tema ka võtab, neli 25 mg tabletti päevas.) Seega, süvendades oma teadmisi kanepitaimest ja kannabinoidide raviomadustest, otsustab Alberico proovida. Ta leiab kasu oma psühhofüüsilisele seisundile. Alberico hakkab lihaslõõgastajate annuseid mõõtma ja asendama neid kanepiga, mida saadakse kõrge hinnaga mustalt turult, sageli Hollandist. Saksamaal on ta kümme kuud ja Itaaliasse tagasi jõudes oli tal kanepit keeruline leida ja vaid kahe nädala pärast pidi ta uuesti kasutama Lioresali. Selle ravimi kasutamisel on tagasi ka kõik need kõrvaltoimed, mida Alberico hästi juba tunneb: neerude, põie, mao ja limaskesta probleemid ning pidev unisus. Kuna ta ei suuda seda kõike uuesti taluda, tugineb ta Itaalia musta turu kanepile. Üheksateistkümne aasta jooksul ostab ta seda tänavalt või sõprade käest ja kui vähegi võimalik, kasvatab ta oma seemikut. 2015. aastal saab ta tänu Apuulia piirkondlikule seadusele kanepile vaba juurdepääsu. Sellest ajast alates on Taranto haigla apteek kanepit tavalise arsti retsepti alusel välja andnud. Ta võtab päevas 5 grammi, seda aurutades või suitsetades ning see aitab peamiselt vähendada spastilisust ja sellele järgnevaid valusid ning parandab tema elukvaliteeti. “Saladus ei ole liblikate järel jooksmine, vaid oma aia eest hoolitsemine, et nad teie juurde tuleksid”, on üks minu lemmik lauseid (autor Mario Quintana); ühel päeval sirvides Alberico Instagrami fotosid, lugesin seda ja naeratus täidab mu näo.Alberico on selle aforismi elav tõestus, see on tõestus sellest, et ennast tervendades saame õppida tundma end paremini, iseenda ja teistega. Hoolimata asjaolust, et elu on talle kõvasid katseid teinud, ei anna ta alla ja elab jätkuvalt põnevat elu koos teda armastavate inimestega.
Kirjutanud Maria Novella De Luca 4. märtsil 2020 Beleafmagazine’is.
